Kas sina tead, kust tuleb siid?

BLOGI

Kommenteeri
Siid ja sellest tehtud tooted on läbi aegade olnud hinnas. Pehme nagu siid, luksuslik nagu siid, vastupidav nagu siid, kvaliteetne nagu siid. Neid võrdlusi on lõputul hulgal, kuid mis see siid tegelikult üldse on ja kuidas seda saadakse?
Mina teadsin siidist enne nii palju, et siidist tehakse pesu ja voodilinu, mis kõik maksavad liiga palju, et mina neid endale lubada saaks. Midagi olin kuulnud ka sellest, et selle jaoks kasutatakse siidiusse, sest kunagi näitas supermodellide saates seda, kuidas üks modell kaeti siidiussidega ja kuidas ta siis seal nuttis ja halises, sest ta neid kartis. Selle artikli jaoks tegin ma omajagu uurimustööd  ja avastasin siidi ajaloost aga palju põnevat, seega jagan ka teiega selle imelise materjali minevikku.

Legendi järgi avastas siidi aastal 2640 eKr Hiina keisrinna Xi-Ling-Shi, kes pillas kogemata teetassi siidiliblika kookoni ja püüdes kookonit päästa, nägi ta, et sellest hakkas hargnema peen läikiv niit. Nii olevatki saanud alguse siidiketrus. Jumal teab, kuidas ta sellest teetassist vokini jõudis, aga eks need legendid ole nagu nad ole. Igatahes osutus nii oluliseks, et mõni aeg hiljem kuulutati keisrinna Xi-Ling-Shi selle eest lausa siidi jumalannaks.
Igatahes sellest ajast saati siidi tootma hakati, kuid ainult Hiinas. See oli nii salastatud kaup, et siidi valmistamise saladuse paljastamise eest ähvardati isegi surmanuhtlusega. Vanasti oli see va surmanuhtlusega ähvardamine väga moes, sest ka Veneetsia klaasivalmistajate saladuse reetmise eest lubati sama teha. Igatahes pikka aega oli nii, et kuskil mujal ei teatud, kuidas siidi teha. Nii oligi siiditootmise monopol Hiinal, kes müüs siidi väga kalli luksuskaubana - sellel oli lausa kulla hind.

550 aastal viskas Bütsantsi keiser Justinianus I'l kopa ette Hiina siidiedust ja ta mõtleski välja kavala plaani, mille järgi saadeti kaks Süüria munka Hiina luurele. Salajane missioon õnnestus ja mungad saabusid tagasi siidiliblika munadega ja mooruspuu seemnetega, mis olid osavalt peidetud bambuse kepi sisse. Pime saladuseloor oli langenud ja siidimonopolile lõpp saabunud. Selles suhtes läks niigi hästi - Hiinlased suutsid siidi saladust hoida lausa 3000 aastat. Vaikselt siidi tegemise teadmised levisid ja mõne aja pärast said juba  kõik jõukad eurooplased seda luksuslikku materjali osta.

Kuidas siidi üldse saadakse?

Siidi saadakse siidiliblika röövikutelt ehk siidiussidelt. Siidiniiti eritavad küll sadade eri liiki liblikate röövikud, isegi ämblikud, kuid kõige paremat siidi saab selle liblika röövikult, kelle nimi on Bombyx mori.

Kuna siidi valmistamiseks läheb tarvis üsna suurel hulgal siidiusse, hakati tegelema siidiussikasvatusega. Ussid toituvad mooruspuulehtedest. Emane siidiliblikas muneb kuni 500 nööpnõelapea suurust muna, millest umbes 20 päeva pärast kooruvad röövikud. Nad söövad ööpäeva ringselt ainult mooruspuu lehti ja mitte midagi muud. Kõigest 18 päevaga on siidiussid kasvanud 70 korda suuremaks, kui nad olid pärast munast koorumist, ning on selle aja jooksul kestunud lausa neli korda. Kui röövikud muutuvad poolläbipaistvaks, annab see märku, et neil on saabumas aeg kookonit kududa. Peagi hakkavad siidiussid kärsitult otsima kohta, kuhu nukkuma jääda. Nüüd tuleb nad vaikselt asetada kasti, kus nad alustavadki peenest valgest niidist kookoni kudumist.


Ära seeditud mooruspuulehed on muutunud fibroiiniks (millest muuseas tehaksegi siidipulbrit). Seda valku sisaldavad näärmed, mis on sama pikad kui röövik ise. Kui fibroiin näärmete kaudu väljub, kattub see seritsiini-nimelise liimainega. Enne, kui fibroiin suus paiknevatest võrgunäärmetest välja tuleb, liimib seritsiin kaks niidikiudu kokku. Õhuga kokku puutudes eritis tahkub. Röövik koob kookonit 30—40 sentimeetrit minutis, tehes kogu aeg peaga ringe. Vaene uss, ma tema asemel ammu oksendaks, aga nemad on vaprad ja koovad nagu homset poleks.

Pärast seda, kui siidiuss on kaks ööpäeva kookonit kudunud, on ta eritanud 1500 meetri pikkuse niidi. Kujutage ette - 1,5 km! Näiteks ühe kimono valmistamiseks kulub umbes 9000, lipsu peale 140 ja salli tegemiseks üle 100 kookoni. See on kohe päris mitme ussi töö ja vaev. 

Protsessi, mille käigus kookonid lahti haspeldatakse, nimetatakse siidiketruseks. Selleks, et kookoneid saaks, tuleb nende sees olevad nukud hukata enne kui need kookonist välja tulevad. Selle kasutatakse kuumust ja defektsed kookonid heidetakse kõrvale, ülejäänud lähevad aga töötlemisele. Kõigepealt pannakse kookonid kuuma vee või auru sisse, et lahustada liimaine. Seejärel püütakse pöörlevate harjade abil kinni niidi algus. Hasplile kerimise ajal lõng kuivatatakse. Toorsiid keritakse veel kord, nüüd aga suuremale hasplile, et saada soovitud pikkuse ja kaaluga pasmast. Siidi on nii sile ja pehme, tänaseni ei osata kunstlikult seda järgi teha.

Muuseas, minu jaoks isiklikult tundus see vaeste usside hukkamine väga kurb ja tarbetu, nii väga ma ka siidi kasutada ei tahaks, eksole. Õnneks avastasin, et aina rohkem siidivalmistajaid kasutavad uut tehnoloogiat, kus usse ei hukata, vaid kookonid asetatakse seitsmeks päevaks kuskile kõrvale ja pritsitakse mingi vahendiga, et uss jõuaks oma kookoni hüljata. See on muuseas kasulikum ka siiditootjatele, sest nende usinad siiditegijad jäävad ju nõnda alles ja saavad varsti uue kookoni tegemise peale mõtlema hakata. 

Kuigi suurem osa siidist toodetakse praegu Hiinas, Indias ja Jaapanis, on Itaalia ja Prantsuse moekunstnikud siiani parimad siidirõivaste loojad. Ehkki tänapäeval kasutatakse palju viskoos- ja nailonkiudu, et valmistada odavaid kangaid, pole siidile võrdset ja seda ei osata sünteesida. Vot selles peitubki siidi mõistatus.  Kuidas see just selline on, nagu ta on? Keegi ei tea!

Kujutage ette, et siidikiud on lausa sama tugev kui sama läbimõõduga terastraat. Siidil on pärliläige, mida tekitavad fibroliinikihid, pärliläige hajutab valgust ja siit tulebki valgustpeegeldava efekti saladus. Kuna siid on üks nahasõbralikumaid koostisaineid üldse, siis tõepoolest peetakse seda kosmeetikas väga väärtuslikuks, kuna aitab võidelda reaalselt nahaprobleemidega. Lisaks kaitseb siidipulber nahka ultraviolettkiirguse eest.

Siidipuudrit on kasutatud juba aegadest ammustest, kuid selle kõrge hind ja keeruline tehnoloogia on seadnud heale tootele suured piirangud. Siidist kreemipurgis saad lähemalt lugeda siit

Peagi on oodata ka Eesti turule uut ehtsat siidikreemi, mis on kodumaal valmistatud ja täiesti naturaalne. Seda tutvustan ma teile juba üsna pea, sest mulle lubati, et ma saan olla esimene, kes seda proovida saab. Eks siis ole näha, kas ajan oma näonaha siidisalliga sassi või mitte. 

Mallukas

Lisa kommentaar

Email again: